RK kandidaat Gea Kangilaski

Riigikogu valimiste eel saatis “Naiste Hääl” küsimustiku erinevate erakondade naiskandidaatidele. Vastused avaldatakse saabumise järjekorras. Gea Kangilaski kandideerib Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas, üldnimekirjas on ta 18. kohal, Tartu linna nimekirjas 5. kohal.

Kas pead ennast feministiks? Kuidas põhjendad?
Jah. Ma olen feminist.

Kuidas saaks teisiti üldse olla? Meie ühiskonnas on nii palju kohti, kus naiste ja meeste ebavõrdsus riivab silma. Suur palgalõhe, naiste vähesus esinduskogudes ja ettevõtluses, meedia kaudu aina uuesti võimendatavad stereotüübid sellest, kuidas naine teostab end armastuses, lapsi kasvatades ja mehe kaudu; mees aga töös ja raha teenides; konservatiivne haridussüsteem, mis surub naised-mehed traditsioonilistesse soorollidesse ja neist lähtuvaisse erialavalikuisse, mis omakorda viib naisi tõenäolisemalt vaesusriski kui mehi; erinevad käitumisnormid meestele ja naistele jne. Rääkimata kõigist neist kordadest, mil feminist minus isiklikku motivatsiooni tegutseda juurde kogub. Kui keegi mu käest taas küsib, et miks teen seda kõike mina ja mitte minu mees, kes hoiab ja tegeleb selle kõige kõrvalt meie lapsega, kui järjekordselt juhitakse jutt arutletavalt teemalt mu välimusele, kui mõni tumedas ülikonnas isik vaatab mulle ülalt alla ja alustab küsimusele vastamist sõnadega “noor neiu…” (ma olen 36-aastane, ma olen naine ja ma tean, mida ma teen!)

Kuidas jõudsid nii-öelda suurde poliitikasse?
Ma ei oska suurt ja väikest poliitikat rangelt eristada 🙂 Ma olen alates ülikooli lõpetamisest olnud tegev eri kodanikuühendustes, poliitika mõjutamine on olnud loomulik osa minu elust ja tööst. Ehk võib selleks sammuks suurde poliitikasse pidada siis meeleavalduste Aitab Valelikust Poliitikast organiseerimist? Kuna meeleavaldused ei viinud soovitud tulemuseni (ausama, avatuma, läbipaistvama poliitika poole ükski erakond selget kurssi ei võtnud), siis  otsustasime koos mõttekaaslastega asutada Tartus kohaliku omavalitsuse valimisteks valimisliidu Vabakund. Vabakund sai volikogus kolm kohta, mu isiklik valimistulemus oli 10. Tartu linnas. Aga linnavolikogus ei saa muuta riiklikku poliitikat ja ma tunnen, et mul on praegu soovi Eesti elu kujundamisel rohkem kaasa rääkida.. Sotsiaaldemokraatliku erakonna maailmavaade sobib minu vaadetega kõige paremini, siit mu erakonnavalik. Tõtt-öelda imponeeris mulle ka see, et nad jäid ainsana päris selgelt pooldavale seisukohale kooseluseaduse suhtes. Ma arvan, et suudan oma kogemustega selle erakonna suundumusis ja arengus kaasa rääkida, ja kui erakonnal valimistel hästi läheb, siis õnnestub nende kaudu ka riigipoliitikat mõjutada. See viimane on minu meelest liiga paremale kaldu, aga juba pikka aega ka stagneerunud, kardab muutusi, klammerdub võimu külge. Võim vajab aeg-ajalt vahetust, sest võim korrumpeerib. Ma ikka veel loodan sellele, et äkki õnnestub võimuvahetus juba nende valimistega.

Millised on teemad, millega esimeses järjekorras EV Riigikogu tasandil tegeleda tuleks?
On kaks valdkonda, millega mu meelest Riigikogu peab kindlasti jõulisemalt tegelema. Esimene neist on seotud inimõiguste kaitse ja võrdsete võimaluste edendamisega kõigile inimestele sõltumata nende päritolust, soost, seksuaalseist eelistustest, usust jne. See tähendab lõimumis-, kodakondsus- ja pagulaspoliitika üle vaatamist. See tähendab seda, et kooseluseaduse rakendussätted tuleb õigeks hetkeks välja töötada, et seadus 2016. aastal saaks rakenduda. See tähendab elatisabifondi loomist üksikvanemate abistamiseks, süsteemsemat tegelemist perevägivallaga, eriti kannatanute nõustamisega ja lastekaitsega, vanemahüvitise perioodi jagamist vanemate vahel; aga mu meelest võiks hakata ikkagi rääkima ka sellest, et esinduskogudele ja riigiettevõtete juhtkondadele kehtestada vähemalt 40% naiste osakaalu nõue. Teine oluline valdkond on seotud inimeste toimetulekuga, eeskätt palgavaesusega, töötingimustega. Töötavate inimeste ja eriti madalapalgaliste inimeste maksukoormust tuleb vähendada ja võtta suund kapitali suuremale maksustamisele. Järjest enam tuleb tähelepanu pöörata ka inimeste töökeskkonna parandamisele, me peaks suutma ükskord ometi võtta vastu tööõnnetuse- ja kutsehaiguskindlustuse seaduse. Üldse tuleb motiveerida tööandjaid rohkem töötingimuste parandamisega tegelema, sest praegu on tööandja vastutus töökeskkonna riskide hindamisel ja töötaja töökeskkonna ohutuse tagamisel väga väike.

Neile kahele valdkonnale lisandub mu jaoks üks isiklikult oluline valdkond, mille käsitlemisele tahaks kaasa aidata, see on alkoholi- ja uimastipoliitika ümbervaatamine ja käsitlemine sarnastel alustel. Tagajärgedega tegelemiselt on tarvis liikuda ennetuse poole. Pooldan alkoholi reklaami keelamist, aga ei näe ühtki põhjust, miks peaks riik kulutama  meeletult ressursse, et sanktsioneerida nii rangelt kergete uimastite nagu kanep tarbimist või oma tarbeks kasvatamist. Siin on mindud väga liiale, ühelt poolt on meil väga range karistuspoliitika, teiselt poolt väga palju tarbijaid; need inimesed aga, kes on alkoholi või kangete uimastite sõltuvuslõksus, jäävad üldse abita. Rääkimata sellest, et abita jäävad ka sõltlaste perekonnad.

Mida arvad tõmblukumeetodist valimisnimekirjade koostamisel?
Toetan. Kuid siin on tarvis teha tööd ka ühiskonna suhtumisega. Kuni naised tunnevad, et poliitikuna on neil end keeruline teostada, neile kehtivad karmimad standardid kui meessoost poliitikuile, seni ei taha naised poliitikasse siseneda. Siin saavad kodanikuühendused palju kaasa aidata. Hea näide on mu meelest surve meediale, kus me oleme nõudnud naiste suuremat osalust väitlussaadetes. Kui naisi on rohkem näha, siis see aitabki suhtumist tasapisi positiivsemaks kallutada.

Mida arvad kvootidest börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes?
Ma arvan, et see on teema, millest peaks hoopis rohkem rääkima, sest see pole üldse eriti laialdane teadmine veel, mida kvoodid tähendavad või kuidas neid rakendatakse. Kuni valitsev arvamus on, et see tähendab tööks kvalifitseerimata naiste eelistamist kvalifitseeritud meestele, seni on vastuseis jätkuvalt väga suur. Mina pooldan kvoote, üleminekuajaga ja vaid seni, kuni ühiskond on nii kaugel, et me ei tarvitse enam selliseid kunstlikke norme järgida, sest teiste riikide praktika tõendab, et kvoodid viivad tasakaalustatuma ühiskonna poole. Ma olen aga põrkunud nii tagurlike eelarvamustega selle meetme kohta, et kahtlustan, et kvootide kehtestamiseni on tegelikult veel pikk tee. Huvitav, mitu valijat ma nüüd kaotasin selle vastusega? 🙂

Millised naistega seotud teemad tuleks järgmise Riigikogu koosseisu ajal lahendada?
Eks need samad asjad, mis ülal juba ka mainitud: perevägivald, sooline palgalõhe (eraldi peaks saama kohustuslikuks hinnata, kuidas riigi ja KOV eelarved soolist palgalõhet mõjutavad), lastehoiuvõimaluste mitmekesistamine, vanemahüvitisperioodi jagamine pikema aja peale ja mõlema lapsevanema vahel, elatisabifondi käivitamine.

Kas kavatsed osaleda naiste järgmisel kongressil (jah/ei)?
Tahaksin küll osaleda. Loodan, et saan kutse ka siis, kui ma Riigikogusse valitud ei saa.

Mida tuleks sellisel kokkusaamisel ühiselt arutada (vt Eesti Naiste Manifesti 2014. aasta märtsist http://www.naisliit.ee/failid/kongressi_manifest.pdf)?
Kvoodid ja nende võimalikkus Eestis, meetmed soolise palgalõhe vastu, sh suundumused hariduselus, mis karjäärivalikuid mõjutavad, üksik- ja kasuvanemate probleemid (sh ka kooseluseaduse võtmes, sõltuvalt sellest, kuidas selle seaduse rakendussätete arutamine edeneb), perevägivald.

Kuidas kavatsed edendada Riigikogu naisliikmete ja seotud kodanikeorganisatsioonide omavahelist koostööd?
Seotud kodanikeorganisatsioonidega koostöö on väga oluline, oleks tore, kui see ei piirduks üksikute kokkusaamiste või pöördumistega, vaid oleks regulaarne ja toimiv. Võiks ju kõigepealt arutada, kui palju jaksu eri kodanikuühendustel üldse on, äkki oleks mõeldav ka regulaarne nõukoda, mis võiks tegelikult püüda mitte üksnes nõu anda, vaid ka valdkonna seadusloomes osaleda ja kasvõi konkreetseid eelnõusid välja töötada. Tegelikult ei pea kõik see toimuma poliitikute initsiatiivil ja komisjonides või ministeeriumites. Aga ma arvan, et koostöösse ei peaks kaasama üksnes Riigikogu naisliikmeid, vaid ikka kõiki, kes soolise võrdõiguslikkuse teemaga tegelevad, ausalt öeldes on nii mõnedki mehed siin edumeelsemad kui naiskandidaadid.

Kui saaksid ühele teisele RK naiskandidaadile kirjutada soovituse, siis keda ja miks tõstaksid esile?
SDEst julgen kindlasti soovitada Kristina Kallast. Ta on kodanikuaktivist ja inimõiguslane, kes väsimatult selles valdkonnas töötanud ja kelle kõigutamatu usk sellesse, et asju saab lõpuks ikka paremaks muuta, mõjub väga innustavalt.

Tõstan esile ka Kadri Simsonit. Tema areng poliitikas on olnud märkimisväärne, pean teda targaks ja väga sihikindlaks naiseks. Ta on olnud kaua poliitikas, aga ei ole ennast seal kaotanud, mõjub ikka värskelt ja edasipüüdlikult, tema eeskuju ilmselt toob teisigi naisi poliitikasse.