Monika Haukanõmm: Riik peab hakkama oma inimesi usaldama

“Naiste Hääl” avaldab valimiste eel intervjuusid erinevate erakondade naiskandidaatidega. Külliki Bode intervjueeris Monika Haukanõmme, mõlemad naised tegutsevad puuetega inimeste valdkonnas.  

Külliki: Oleme Sinuga juba aastaid ühes majas töötanud, tihtilugu koos koolitusi läbi viinud, seminaridel osalenud ja palju muudki ühiselt teinud. Sellegipoolest tuli mulle ja ka paljudele teistele üllatusena, et oled astunud Vabaerakonda ja kandideerid nende nimekirjas Riigikokku. Kas võiksid veidi rääkida, mis Sind ajendas seda sammu ette võtma?

Monika: Viimastel nädalatel on tihti minu käest küsitud, miks ma otsustasin poliitikasse minna ja just Eesti Vabaerakonna ridades? Tihti ei saada aru, miks  ma olen valinud raskema tee, sest uus ja väike erakond, kellel pole kasutada maksumaksja miljoneid enda reklaamimiseks ega mahukaks valimiskampaaniaks, makstes isegi valimiste kautsjoni kinni oma taskust, siis põhjus on lihtne – suured parteid ei ole viimase 4 aastaga teinud midagi puuetega inimeste parema toimetuleku nimel. Puuetega inimeste toetusi ega pensione pole tõstetud, teenuste standardeid pole kehtestatud, töövõimereform on poolik, hariduse kättesaadavus pole paranenud jne. Valitsuse tehtut iseloomustab sotsiaalkaitsekulutuste tase SKP-st, mis iseloomustab, kui palju riik panustab just oma nõrgemate liikmete abistamisse. Kui Euroopa Liidus on keskmine sotsiaalkaitsekulutuste tase 29,5%, siis 2012. aastal on see Eestis vaid 15,5%, kui veel 2009. aastal oli see 19%. Seega on viimane valitsus kulutusi sotsiaalkaitsele vähendanud ja just selle vastu tahan seista. Just Eesti Vabaerakonnas on mul võimalik oma mõtteid vabalt välja öelda ning ideid realiseerida.

Otsus kandideerida Riigikogu valimistel tuli etteplaneerimatult ja ootamatult. Olen aastaid puuetega inimesi julgustanud osalema nii kohalikul tasandil kui riigi poliitikas, sest asjad hakkavad muutuma, kui on inimesi, kes teemat südamega edendavad.   Jah, mind on mitmesse suurparteisse kutsutud, kuid suures parteis oleksin lihtsalt peibutuspart ning valituks osutumine oleks ebareaalne. Parteid ei paiguta puuetega inimeste esindajaid sellisetele positsioonidele, et isegi teoreetiliselt oleks võimalik pääseda Riigikokku, et olukorda mõjutada. Ma ei ole nõus olema peibutuspart, vaid tahan teha reaalset tööd selle nimel, et  iga inimene muutuks meie riigis väärtuslikuks!

Külliki: Kuni 2014 aasta detsembrini olid Sa hoopis IRL nimekirjas. Miks Sa sealt lahkusid ja Vabaerakonna kasuks otsustasid?

Monika: Olen alati olnud endise Isamaaliidu toetaja ning igati loogiliseks sammuks oli peale Isamaaliidu ühinemist Respublicaga, et jätkan IRL-s. Samas olin kogu selle aja passiivne erakonna liige, kes ei sekkunud erakonna tegevustesse. Viimased aastad on teinud mind murelikuks ning ma ei näinud enam erakonnas seda, mis mind siiani köitis. Eesti Vabaerakond on endasse koondanud nii endisi Isamaaliidu kui Vaba Isamaalise Kodaniku liikmeid, kellega minu mõttemaailm paljuski ühtis. Lisaks on uus erakond avatud ning valmis uusi liikmeid koheselt kaasa haarama ning kuulama. Vabaerakonnas on mul olnud algusest peale võimalus avaldada oma mõtteid ning mis kõige tähtsam, neid kuulataks ning nendega arvestatakse. Ma ei ole siin lihtsalt kohatäide. Mulle meeldib erakonnasisene poliitiline kultuur, kus otsuseid ei tee väike ja piiratud ligipääsuga tagatuba vaid otsuseid langetatakse koos. Näiteks nimekirjade koostamine. Piirkonnad koostasid ise ühise arutelu tulemusel järjestuse, üldnimekiri pandi paika lähtuvalt läbiviidud hääletusest, kus said osaleda kõik Riigikokku kandideerijad.

Külliki: Üsna samal ajal teatas üks puuetega inimestest koosnev grupike hoopis IRL nimekirjas parteituna kandideerimisest. Kas sellel on seos? Mida sellest arvad?

Monika: Minu kandideerimine Vabaerakonnas ja teiste kandideerimine IRL-s ei ole kuidagi omavahel seotud. Lisaks kandideerib tublisid puudega inimesi SDE-s ja Reformierakonnas. Selleks, et puudega inimeste õigused saaks meie riigis paremini kaitstud, ongi teretulnud, et puudega inimesi on igas erakonnas ning neid peaks olema veelgi rohkem. Loodan, et järgmistel valimistel näeme veelgi rohkem puudega inimesi poliitikas, sest läbi isikliku kogemuse ja teadmiste on võimalik elu edendada.

Külliki: Kui pääsed Riigikokku, kas siis lahkud EPIKojast? Mis juhtub siis, kui Sa ei pääse Riigikokku? Kas kodanikuühendusi võivad juhtida poliitikud?

Monika: Riigikokku pääsemise otsustavad valijad, kes teevad oma otsuse 1.märtsil. Enne kandideerimise otsuse langetamist arutasin teemat EPIKoja juhatusega ning tundsin tugevat poolehoidu ja julgustust nende poolt. Kui nüüd mängida mõttemängu, et saan mandaadi minna Riigikokku, siis loomulikult seda ma ka kasutan, sest see on parin võimalus midagi ära teha puudega inimeste heaks.

Puuetega inimete organisatsioonide juhtide hulgas  on ka täna palju tublisid inimesi, kes kuuluvad erinevatesse parteidesse ning tegutsevad aktiivselt kohalikul tasandil, kuuludes näiteks volikogudesse. See, et organisatsiooni juht on aktiivne ning seisab parimal moel puuetega inimeste huvide eest, on ainult tervitatav ning keegi neist ei aja oma töökohal parteipoliitikat, vaid ikka puuetega inimeste asja. Kui ma ei saa rahvalt mandaati, siis jätkan oma tööd EPIKojas nagu ma olen seda teinud siiani, sest alles augustis 2014 sain ka üldkogult ühehäälse toetuse jätkamiseks juhatuse esimehe kohal järgmised neli aastat. Olen täiesti veendunud, et ka tulevikus ei aeta EPIKojas parteipoliitikat, vaid täidetakse põhikirjalisi eesmärke. Kui ma osutun valituks, siis on mitu teed, kuidas EPIKoda edasi juhtida, kuid selle valiku teeb juba EPIKoja juhatus ja üldkogu.

Külliki: Osalesin 4.veebruaril Tallinna Puuetega Inimeste Kojas valimiseelsel debatil, kus kuulasin erilise hoolega, mida Sina seal rääkisid. Järgnevalt esitan küsimusi Sinu tsitaatide põhjal. Ütlesid, et oled 1997.aastast saadik töötanud sotsiaalvaldkonnas ning näed kitsaskohti, mida tuleks lahendada. Oled märganud, et võim on rahvast kaugenenud, SKP järgi on sotsiaalvaldkonda panustamine vähenenud. Valitsevatelt võimuesindajatelt kuuleb aga pidevalt, et „Pole raha!“, „Ootame, vaatame, kui majandus kasvab“ jne.  Samas märgid, et Sina ei ole poliitik. Kuidas Sa valituks osutudes kavatsed rahvale lähemale jõuda?

Monika: Jah, ma ütlesin debatil, et ma pole poliitik, vaid valdkonna spetsialist, kes ei räägi pikalt laialivalguvat juttu, vaid toon välja konkreetsed kitsaskohad ja teen ka ettepanekud, kuidas olukorda edendada, nt parandada töövõimereformi. Rahvale lähemale jõudmise all pidasin silmas, et enne oluliste küsimuste lahendamist on vaja saavutada sihtgrupiga ühine arusaam, kuidas kitsaskohti lahendada. Praegune kriitika töövõimereformi näitel on just see, et eelnevalt oli otsustatud juhu tahetakse jõuda ja siis hakati ideed sihtgrupile selgitama ja nn „maha müüma“.  Oluliselt enam on vaja sihtgruppi kaasata ja seda sisuliselt, mitte linnukese pärast. Kaasamine on keeruline ja aeganõudev protsess, kuid just kiirustamisest tulevad seadused kas halvemal juhul vigased, mida on vaja kohe parandama hakata või mitte-eesmärgipärased. Riik peab hakkama oma inimesi usaldama.

Külliki: Vabaerakonnal on valimisprogrammis peatükk „Inimväärikus“. Erakonnal on sotsiaalvaldkonnas välja töötatud Sinu sõnul 3 tähtsamat prioriteeti, mida on vaja lahendada esmajärjekorras. Need on:

• Vaesuse vähenemine
• Teenuste kättesaadavuse tagamine
• Kolmanda sektori tugevdamine

Kas võiksid kirjeldada, kuidas Vabaerakond nende teemadega tegelema hakkab? Mis on iga teema puhul esmane, mida tuleks muuta, et olukord paraneks?

Monika: Vaesuse vähendamine on riigi kätes ja sotsiaalkaitse eesmärk on lihtne – tagada elanikele kindlustunne teatud riskide tekkimisel ja olukordades, kus inimene ei ole võimeline endale ning oma perele sissetulekut tagama nii, et oleks kindlustatud sotsiaalne toimetulek. Rahvusvahelisel tasandil hinnatakse inimeste abistamise taset riigi poolt tehtud sotsiaalkaitsekulutuste protsendi kaudu SKP-st. Kui Euroopa Liidus (27 liikmesriigi võrdluses) oli 2012. aastal sotsiaalkaitse kulutuste tase 29,5%, siis Eesti kulutused moodustasid samal ajal vaid 15,4% SKP-st, vähenedes aasta aastalt (2009 aastal oli 19,2%). Vähenemise fakt polegi iseenesest kõige suurem mure, sest oleme edukalt majandussurutisest väljunud ning inimesed ei vaja enam nii palju riigi abi, näiteks toimetulekutoetuste või töötutoetuse näol. Kuid tõeliselt muretsema paneb meie konkurentsitult Euroopa madalaim sotsiaalkaitse tase alates 2001 aastast, seda enam, et sotsiaalkaitsekulutuste ja inimeste subjektiivse heaolu (rahulolu) vahel on positiivne seos, st mida rohkem riik panustab sotsiaalkaitsesse seda suurem on inimeste kindlus- ja turvatunne.

Üheks haavatavamaks ja riigi abist sõltuvamaks sihtgrupiks on puudega inimesed, kes moodustavad 10,7% Eesti kogurahvastikust ning see osakaal on kasvutrendis. Puuetega inimeste osakaalu suurenemine viib vajaduseni tõsta meie riigi madalat sotsiaalkaitsekulutuste taset, samaaegselt vajadusega üle vaadata ja muuta efektiivsemaks kogu abipaketti. Pole lootust, et riigi rahalised tulud lähiaastatel oluliselt suurenevad, seega on vaja minna passiivsetelt toetustelt ja ebaefektiivsetelt teenustelt, nagu näiteks rehabilitatsiooni hindamine, üle puuet ennetavatele, aktiveerivatele ja toimetulekut toetavatele meetmetele.

Puue tähendab paljudel juhtudel vaesusesse langemist ning vajadust tulla toime väiksemate sissetulekutega. Puudega inimesed kogevad puude tõttu olulisi takistusi eri eluvaldkondades, nagu hariduse omandamine, tööturul osalemine, vabaaja tegevused, ligipääs informatsioonile jne, mis on eeltingimused vaesusest väljumisel. Seega on puue vaieldamatult üheks suurimaks sotsiaalseks riskiks.

Eesti Statistikaamet avaldas detsembris kogumiku „Puudega inimeste sotsiaalne lõimumine“, millest selgub, et just puudega inimesed peavad toime tulema oluliselt väiksema sissetulekuga kui ülejäänud. Puuetega inimeste sissetulek moodustab võrreldes keskmisega 77%, ulatudes kuus 353 euroni, mis viib sihtgrupi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuseni. Puudega inimeste sissetulekuallikad on töötasu asemel pigem toetused ja pensionid (235 eurot), seega oleneb nende elukvaliteet väga palju riigi abist ning siin hakkab mängima eelpool nimetatud sotsiaalkaitsekulutuste tase, mille tõstmisega peab uus valitav Riigikogu tegelema hakkama ja seda ennaktempos.

Veelgi  drastilisem on fakt, et iga neljas puudega laps elab absoluutses vaesuses. 2012. aastal elas absoluutses vaesuses üle veerandi (26,4%) ja suhtelises vaesuses üle kolmandiku (37,3%) puudega lastest, ületades selle näitajaga pea kolm korda kõikide laste absoluutse vaesuse määra. Võimuparteid kiidavad, et tõstsime universaalseid lastetoetusi 45 euroni kuus, samas puudega lapsed ja nende pered ei ole olnud riiklik prioriteet. Kahetsusväärselt pole aastaid leitud võimalust vaadata üle puuetega inimeste, sh puudega lapse toetusi.

Seega, vaja on tõsta puuetega inimestele suunatud toetusi. Teiseks teemaks on toimetulekutoetus. Toimetulekupiir on 90 eurot kuus, samas kui elatusmiinimum on 205 eurot. Meie ettepanek on toimetulekupiir ja elatusmiinimum omavahel siduda ning muuta indekseeritavaks vastavalt elukalliduse tõusule.

Kolmandaks, tuleb tõsta tulumaksuvaba miinimumi praeguselt 154 eurolt 500 eurole, mis võimaldab enamuse pensione vabastada tulumaksust.

Teenuste miinimumstandardid tuleb kehtestada seadusega ning lisaks ka nn teenuste miinimumpakett, et iga inimene teaks olenemata elukohast, millele tal toimetulekuraskustesse sattudes on õigus. Täna on enamus sotsiaalteenuseid jäetud kohalike omavalitsuste osutada, mis on viinud olukorrani, kus teenuste kättesaadavus  ja kvaliteet on ebaühtlane.

Kolmanda sektori puhul pidasin silmas, et riik peaks hakkama PRAXIS-e poolt välja töötatud rahastusmudelit  ning usaldama teenuste pakkujaid tänasest päevast tunduvalt enam.

Kolmanda sektori rahastus on täna segane ning läbipaistmatu. Tulevikus peaks eristama tegevustoetusi, projektitoetusi ja teenuse osutamist.

Külliki: Ütlesid, et riik peaks usaldama palju rohkem oma inimesi ja nende tarkust. Nt kui võimuesindajatele räägitakse, et taastusravi pole kättesaadav, väidetakse siiski, et see on igati kättesaadav. Kaasamine tähendab ühiseid arutlusi, sest me ei tee suuri asju kellegi jaoks vaid kellegagi koos. Mida teha, et kaasamine muutuks demokraatlikumaks? Kas peaks avalikku sektorit selleks kuidagiviisi kohustama?

Monika: Avalik sektor peab hakkama täitma kaasamise head tava, mis on heaks kiidetud Vabariigi Valitsuse poolt ja siis on kindlasti kaasamisega vähem muresid.

Külliki: Töövõimereformist. Juhtisid tähelepanu TV reformi kitsaskohtadele. Ütlesid, et selles sõnapaaris olev sõna „reform“ tähendab ju suurt asja, aga seni on tegeletud vaid toetuste disainimisega. Sa ei usu, et puuetega inimestele hädavajalikud teenused käivituvad 1.jaanuarit 2016.  Vajame rohkem aega, et reform jõustuks. Reformi üks oluline osa on TV hindamine, aga seni ei ole hindamise piloteerimist lõpule viidud.  

Märkasin, et olid üks väheseid kandidaate valimisdebatil, kellel olid konkreetsed plaanid puuetega inimeste olukorra parandamiseks. Sinu jutust noppisin välja teemad, mida tuleks esmajärjekorras lahendada:

• Tööandjate motivatsioonipakett
• Haridusküsimused, eelkõige puuetega laste haridus.
• Terviseküsimus- taastusravi, sh eriline tähelepanu laste tervisele
• Sotsiaalteenuste arendamine, sh lastele suunatud tugiteenused õppimisel (abiõpetajad, tugiisikud)
• Toetuse maksmised disainida (kasutasid vist seda väljendit). Tuleb tõsta puuetega inimestele makstavaid toetuseid.
• Päevamäära on vaja tõsta
• Eluaegne puue ka osalise TV-ga inimesele
• Sotsiaalhoolekandeseadus tuleb vastu võtta
• Kaitstud ja toetatud töökohtade loomine
• Toetatud töölerakendamine
• Hindamise piloteerimise lõpetamine
• TV reformi puudujääkidega tegelemine

Kas seda nimekirja võiks veel täiendada? Millised teemad on Sulle endale kõige südamelähedasemad ja miks?

Monika: Toodud loetelu on juba päris pikk kuid mitte lõplik, st töövõimereform on igapäevaselt töös ja muutub pidevalt. Seega võib teemasid, mida praegu veel ei teagi, üles kerkida.

Nimekirjas tõin välja teemad, mis on olulised, kuid siin on ka erineva tähtsuseastmega teemad. Kõigepealt peab alustama sotsiaalhoolekandeseaduse muudatustest, mis ütleb ära mille eest ja mis mahus kohalikud omavalitsused on vastutavad, et töövõimereform käivituks ning puudega inimesed saaksid oma võimetekohaselt tööle rakenduda. Kui ei ole teenuseid, ei saa paljud raskema puudega inimesed tööle asuda, isegi kui töökoht on olemas. Teise prioriteedina on tööandjate motivatsiooni tõstmine puuetega inimeste tööle võtmiseks, sest just tööandjad on võtmetegur.

Kolmanda prioriteedina toon välja inimsõbralikkuse kogu protsessis – inimeste jooksutamise vältimine, topelthindamiste välistamine, bürokraatia mittekasvatamine ning igakülgne ligipääs informatsioonile.

Külliki: Ütlesid, et riik peab kehtestama minimaalse puuetega inimetele osutatavate sotsiaalteenuste loetelu, mis oleks kõikides KOV-ides ühtlane. Kuidas parandada teenuste kättesaadavust? Milliseid teenuseid peaks osutama KOV tasandil, milliseid riiklike instantside kaudu?

Monika: Kohalik omavalitsus peab osutama igal pool ühte moodi järgmisi teenuseid: isiklik abistaja, tugiisik, invatransport, päevakeskused ja erinevad hooldusteenused alates koduhooldusest kui hoolduseni hoolekandeasutuses.

Riigi tasandile peaks viima aga siiani omavalitsuse ülesandeks olnud viipekeele tõlketeenuse osutamise.

Suur aitäh, Monika ning soovime Sulle edu valimistel!

Külliki Bode

RK kandidaat Maarika Pähklemäe

Riigikogu valimiste eel saatis “Naiste Hääl” küsimustiku erinevate erakondade naiskandidaatidele. Vastused avaldatakse saabumise järjekorras. 

Millises erakonnas kandideerid ja mitmes oled üldnimekirjas?
Kandideerin üksikkandidaadina nr 971 valimisringkonnas nr 2, mis on Tallinna kesklinn, Pirita ja Lasnamäe.  Mind on kerge ja turvaline leida, olen nimekirjas tagantpoolt esimene.

Kas pead ennast feministiks? Kuidas põhjendad?
Otseloomulikult pean end feministiks, sest feminism tähendab eeskätt inimõigusi ka naistele. Ma ei laskuks teooria nüanssidesse, kuid kriisijuhtumite põhjal saan väita, et naiste halb elu on seotud nii naiste madala enesehinnanguga kui ka ühiskonnas ebaõiglaste soorollidega ja ebaõiglase kapitali jaotusega.

Kuidas jõudsid nii-öelda suurde poliitikasse?
Siit tuleb pikk vastus, sest toon välja teetähised, mis selle jõudmise juures olulised on olnud. Ja neid on palju! Olen olnud ja olen praegu aktiivne  mitmete ja väga erinevate projektide eestvedaja. Nende väga erinevate projektide ühisnimetajaks aga sobivad märksõnad „naiste enesehinnangu tõstmine“.

Veidi näiteid tehtud tööst. Olin Eestimaa naisorganisatsioonide esimese naisistungi (14. juuni 2013) eestvedaja ja 7. märtsil 2014 Rahvusraamatukogus toimunud VI Eestimaa Naiste Naiskongressi toimkonna juht koostöös Eesti Naisliiduga.

Juristina olen juba aastaid esindanud inimkaubanduse ohvreid – ja paraku on inimkaubanduse ohvrid naised! Kohtus nõustan naisi rahvusvaheliste abielude lahutusprotsessides, olen osutanud tagasipöördumise abi jne.

Olen osalenud EJL (Eesti Juristide Liidu) tasuta õigusabi projektides Tallinna Ringkonnakohtumajas ja Õigusringi projektis. Teen alaealistele ja puudega inimkaubanduse ohvritele vabatahtlikku eestkostet.

Osalen Justiitsministeeriumi juures tegutseva inimkaubanduse vastu võitlemise ümarlauas. Üheks meie suureks võiduks loen fakti, et 2013. aasta detsembrist keelati Eestis seksiost alaealistelt ning inimkaubanduse paragrahv on kantud kriminaalmenetluse seadustikku.

Olen olnud MTÜ Eluliin vabatahtlik juba 20 aastat. Tean, mis inimestele muret ja haiget teeb ning sedagi, et paljusid eluraskusi saab kaotada seadusloome juures töötades.

Olen aastaid juhtinud Eesti naisjuristide võrgustikku, olen Eesti Naisjuristide Liidu (ENJL) asutajaliige, +N Liikumine asutajaliige, Eesti Naiste Matkaklubi asutajaliige, Naiskodukaitse liige ja aktiivne teistes organisatsioonides. Olen viinud EJL ja Eesti Naisjuristide Liidu Euroopa Naisjuristide Assotsiatsiooni liikmelisuseni ja koostööle. Lisaks olen EROK juristide sektsiooni toetajaliige ning teen koostööd NATO ühinguga.

Kõikide minu tegevuste eesmärk on olnud lisaks inimõiguste kaitsmisele naisühenduste koostöö, solidaarsuse toetamine ning naiste enesehinnangu tõstmine.

18.detsembril 2014 allkirjastasime kodanikualgatuse korras kodanikukaitse ümarlaua kokkukutsumise. 8. märtsil 2015 toimub kodanikualgatuse korras ja koostöös NATO ühinguga pidulik aktuskonverents Narvas „Naised ja julgeolek. Ida- Virumaa“.

Minu ühiskondlik panus on leidnud ka tunnustust: nt 2012. aastal andis Eesti Juristide Liit tiitli Aasta Uus tegija, Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon esitles mind 2013. aastal Aasta Naise nominendina, MTÜ Eluliinilt on tänukiri 18.10.2013 – „Naine ei ole kaup” projekti juhtimise eest, Eesti Politsei Naisühenduse, Sisekaitseakadeemia ja Naiskodukaitse tänukiri projektis „Naistelt Naistele” osalemise eest 2014. aasta märtsis ning rahvusvahelise kampaania tänavalaste konsortsiumi CSC abistamise eest petitsioon “AITA MUUTA MAAILMA” (www.streetchildrenday.org) jt.

Ehkki juristi tööd seostatakse rohkem kinniste kabinettidega, olen ma oluliste sõnumite ühiskonnale  edastamiseks kasutanud ka teistsuguseid meetodeid.

26. aprillil 2014 osalesin ENJL kunstiprojektis inimkaubanduse ja orjapidamise peatamiseks, kus läksin sõnumi teavitamiseks tänavale, keha katmas ainult kehamaalingud (vt Estonian Women Lawyers Association’s Art Protest: “Stop Human Trafficking” on 26th of April 2014.https://www.youtube.com/watch?v=VTgyN0kG3po)

Eelmise aasta lõppu mahtus ka naisjuristide ja nende toetajate filmiprojekt Pink Lawyers Case No 1. (https://www.youtube.com/watch?v=_7-1NWlMpLs), mida esitleti Solarise ARTISe kinos 29.11.2014.

Lühifilmi eesmärk oli anda edasi sõnum – vägivaldsest suhtest on võimalik lahkuda ning oma elu ilusama ja väärikamana üles ehitada ning selle juures on võimalik saada kaalukat abi naisjuristide organisatsioonilt.

Igaks juhuks lisan, et tegu ei ole kommertsteadaandega – püüame ohvreid abistada vabatahtlikus korras.

Pikk jutt, aga loodetavasti annab edasi selle, miks ma poliitikasse pürgin. Siiamaani olen tegelenud peamiselt tagajärgedega, nüüd aga tahaksin panustada ka probleemide ennetamisse.

Millised on teemad, millega esimeses järjekorras EV Riigikogu tasandil tegeleda tuleks?
Julgeolek, sisekaitse, väikeettevõtlus, sotsiaal- ja justiitsküsimused. Teemade ring tundub esimese hooga ehk lai, ent tegelikult koondub taas kõik naiste julgustamisele poliitikas, äris ja julgeolekus rohkem kaasa lüüa.

Efekt on mitmetine ja tulemust oleks näha nii riiklike sõlmküsimuste lahendamisel kui ka naiste isiksuslikus arengus – naine, kes tegutseb ühiskonnaelus ja/või ettevõtluses, suudab kaitsta nii ennast, oma peret kui ka vajadusel tervet riiki. Mida rohkem on enesekindlaid ja enesesse uskuvaid naisi, kes on valmis oma tegevusega ühiskonda panustama, seda parem on selles ühiskonnas elada. Ja seda kõigil – soost ja vanusest sõltumata.

Mida arvad tõmblukumeetodist valimisnimekirjade koostamisel?
Erakondade puhul see oleks tervendav ja tervitatav, kuna naised on tagasihoidlikud ning mehed omakorda ei pruugi naiste tagasihoidlikkust õigesti tõlgendada.

Mida arvad kvootidest börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes?
Kindlasti tasub naisi kaasata kõikidesse otsustusprotsessidesse ning anda naistele võimalus ka tipptasemel panustamiseks.

Millised naistega seotud teemad tuleks järgmise Riigikogu koosseisu ajal lahendada?
Kindlasti soopõhine diskrimineerimine riigi tasandil. On palju signaale selle kohta, et jõustruktuuridega seotud ametkondades on naistele nn JOKK-tõkked, mis võimaldavad vastava õppe läbinud naisi diskrimineerida.

Kas kavatsed osaleda naiste järgmisel kongressil (jah/ei)? Mida tuleks sellisel kokkusaamisel ühiselt arutada (vt Eesti Naiste Manifesti 2014. aasta märtsist: http://www.naisliit.ee/failid/kongressi_manifest.pdf)?
Kindlasti osalen ka kaaskorraldajana ning peaülesanne on ikka naiste heaolu Eesti ühiskonnas.

Kuidas kavatsed edendada Riigikogu naisliikmete ja seotud kodanikeorganisatsioonide omavahelist koostööd?
Naiste kaasamine ja ühistegevus on väga oluline ning seda tuleb ka õppida. Kuidas täpselt seda korraldada, on praegu ilmselt liiga vara arutada.

Küll aga tooksin veel ühe näite senitehtust: ENJL ja +N liikumine on korraldanud diplomaatia eriseminare, mille abil oleme püüdnud tuua erinevad naisjuristid ja -ettevõtjad kohtuma politoloogide ja erinevate Eesti tipp-poliitikutega. Just selleks, et tuua poliitika naistele ja naised poliitikale lähemale.

Kui saaksid ühele teisele RK naiskandidaadile kirjutada soovituse, siis keda ja miks tõstaksid esile?
Minu seisukoht on see, et iga naine, kes on aktiivne ja julgeb kandideerida, on tunnustamist väärt. Aga oluline on seejuures ka võimekus ja tahe muuta Eesti elu paremaks. Koostöös tavaliselt selgub väga ruttu, kes on teoinimesed, kes ideegeneraatorid, kes analüütikud ja kes niisama vooluga kaasas. Ühistegevuses on oluline igaühe hääl ja arvamus.

Maarika Pähklemäe
naisjurist

RK kandidaat Krista Aru

Foto: Lauri Kulpsoo (allikas: vikipeedia)

Riigikogu valimiste eel saatis “Naiste Hääl” küsimustiku erinevate erakondade naiskandidaatidele. Vastused avaldatakse saabumise järjekorras. Krista Aru kandideerib Eesti Vabaerakonnas ja on üldnimekirjas kolmas. 

Kas pead ennast feministiks? Kuidas põhjendad?
Ei pea feministiks. Armastan inimesi ja usun, et kõige alus on vastastikune austus ja lugupidamine, üksteise soovide ja erinevate tahtmiste mõistmine ja arvestamine. Sooline kuuluvus ei ole esmatähtis.

Kuidas jõudsid nii-öelda suurde poliitikasse?
Ma pole veel suures poliitikas. Olen vaid valmis kohustust ja vastutust võtma.

Millised on teemad, millega esimeses järjekorras EV Riigikogu tasandil tegeleda tuleks?
Peatada ääremaastumine töövõimaluste loomise ja sotsiaalse keskkonna edendamise abil. Tagada inimestele võimalus väärikaks eluks ja toimetulekuks, sh sotsiaalne kindlustunne sõltumata elukohast. Edendada kõikidel tasanditel kultuuri- ja hariduselu, tagades kõigile võrdsed võimalused ligipääsuks.

Mida arvad tõmblukumeetodist valimisnimekirjade koostamisel?
Pole sobilikud. Valitud peaksid saama ikka need, kes valijatelt ise kõige rohkem hääli saavad.

Mida arvad kvootidest börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes?
Nõukogudes on naised vajalikud ja kasulikud, sest vaatavad asjadele veidi teise nurga alt. Seega – kui me teisiti veel ei oska arvestada, siis peavad ettenähtud kvoodid olema. Kuigi ma ootaksin pigem seda, et naised oleksid nõukogudes esindatud loomuliku valikuna.

Millised naistega seotud teemad tuleks järgmise Riigikogu koosseisu ajal lahendada?
Võrdväärse töö eest võrdväärne palk. Võimalus töötada haridusele ja oskustele vastaval ametikohal. Võimalus paindlikumaks tööajaks ja kaugtöö võimaluse mitmekesisem kasutamine. Oskus rakendada sobivale tööle ka vanemas eas ja väikelastega naisi.

Kas kavatsed osaleda naiste järgmisel kongressil (jah/ei)? Mida tuleks sellisel kokkusaamisel ühiselt arutada (vt Eesti Naiste Manifesti 2014 märtsist http://www.naisliit.ee/failid/kongressi_manifest.pdf)?
Jah, kavatsen. Naistega seotud kodanikuühiskonna arengut. Minu meelest on see alahinnatud ja vähe edendatud.

Kuidas kavatsed edendada Riigikogu naisliikmete ja seotud kodanikeorganisatsioonide omavahelist koostööd?
Küsimus on vajaduses pideva kommunikatsiooni järele. Internet on abiks, aga ei asenda vahetut emotsionaalset suhtlemist, mida peaks palju rohkem olema. Riigikogu on kaugenenud elust, seda aga ei tohiks olla. Selle suhtumise muutmiseks saavad naised palju ära teha.

Kui saaksid ühele teisele RK naiskandidaadile kirjutada soovituse, siis keda ja miks tõstaksid esile?
Lagle Parek (IRL). Inimene, kes läbi elu suutnud jääda heaks inimeseks, Tema töökus, hingesuurus ja oskus hinnata elu ja inimesi on olnud imetlusväärsed.

Heli Künnapas: Maaelu ei saa luksus olla

Riigikogu valimiste eel intervjueerib Naiste Hääl naiskandidaate kõikidest erakondadest. Seekordne põhjalikum intervuu on kirjanik Heli Künnapasega, kes kuulus aastaid IRLi, aga kandideerib nüüd hoopis Vabaerakonna ridades.  

Evelin: Mis aastast alates sa poliitikas oled? Millised on põhilised küsimused millega tegeled?

Heli: Erakonnaga Isamaaliit liitusin aastal 2005. Minu jaoks südamelähedasemad teemad on haridus, lapsed, maaelu, kultuur ja kõik, mis nende valdkondadega piirneb.  Probleemid nendes valdkondades on, et kõik saaksid võimetele vastava hariduse, mitte et noore inimese haritus ei jääks koduste võimaluste (puudumise) taha. See ei puuduta ainult huvihariduse kättesaadavust, vaid ka sellist nähtust nagu erivajadusega laps – nimelt erivajadusega võivad olla ka andekad lapsed, kelle annet tuleks aidata arendada, mitte neid massiga tasandada. Sellest tuleneb järgmine teema: lastega tegelevad inimesed – õpetajad koolis, lasteaias, huvialakoolis. Nende palkade teema tuleb saada korda, nii et nendel kohtadel töötavad inimesed ei peaks pärast tööpäeva lõppu minema leiva peale vorsti ostmiseks lisaraha teenima.

Kui laste teemaga seotud probleemide algusest pihta hakata, siis laste sündivus ja lapsevanemate valmisolek on üks teema. Minu jaoks on suur murekoht, et vanemad ei oska tänapäeval vanemad olla, sest meil pole seda kogemust. Enam ei ela põlvkonnad koos ja ei õpita eelmiselt põlvkonnalt. See tähendab, et selline kogemus peaks mujalt tulema. Paar tundi perekooli enne sünnitust on hea, kuid reaalsed mured tulevad siis, kui laps juba käes. Samuti toob see kaasa suhteprobleemid (eriti peale esimest last), kuna ei osata olukorraga hakkama saada. Professionaalsed koolitused on aga kallid.

Maaelu puhul olen ise praktik. Väikeste lastega maale kolinud. Teadsime enne, et maal elamine on kallis, kuid riiklikult on võimalik selles valdkonnas palju ära teha. Ma ei mõtle, et peaks tasuta maju jagama, sest mis tasuta käes, seda ei hinnata piisavalt. Kuid praegu juba osaliselt toimivad programmid puurkaevude ja elektri tagamiseks ning majade renoveerimiseks, on olulised asjad, millega maaelu edendada.

Tegelikult on need kõik hästi laiad teemad ja poliitika on kõik, mida meie ümber korraldada tuleb. Nii on veel palju probleeme, mille lahendamist oluliseks pean.

Evelin: Hiljuti otsustasid erakonda vahetada. Maalehe blogis avaldatud intervjuus ütled, et lahkusid IRList, sest naistel on selles erakonnas väga raske läbi lüüa. Sinu väidet kinnitab fakt, et IRLi nimekirja esimesest 20-st kandidaadist 18 on mehed. Isegi Liisa-Ly Pakosta, keda paljud peavad väga tugevaks naispoliitikuks, ei mahtunud esikahekümnesse. Kas märkasid seda probleemi alles nüüd või oli märke naiste diskrimineerimisest juba varasemaltki?

Heli: Minu otsus oli pikaajalise kaalumise tulemus. Paljud IRLi naised teavad mu lahkumise mõtteid juba varasemast. Kuulusin enne eelmisi KOV valimisi umbes pool aastat Pärnumaa piirkonna juhatusse, mitu koosseisu IRL Pärnumaa naisklubi juhatusse ning lõpuks ka üle-eestilise IRL naisklubi IREN juhatusse.  Seega oli see naiste diskrimineerimise tunne pikema aja jooksul kogunenud.  Usun, et IRLis on väga palju tugevaid naispoliitikuid, kes on teenimatult kõrvale lükatud, et seejärel lihtsalt kuulsa näoga häältekogujad asemele võtta.

Eks valimisnimekirjade statistika räägib enda eest. Saan aru, et eelmiste kordadega on naiste positsioonid nimekirjas küll paranenud, kuid kui arvestada, kui palju on erakonna naisklubi liikmeskond suurenenud ja seda ka tarkade ja aktiivsete naiste poolest, siis usun, et neid naisi oleks pidanud nimekirjades rohkem olema.

Eks teine teema on see, et eesmärk pole ju lihtsalt, et nimekirjas oleks naine, vaid et sinna mahuks kogenum, nö laiema haardega poliitik, kellel on oskust ja tahtmist rohkemate erinevate probleemide lahendamisega hakkama saada.

Nimekirju lugedes jääb mulje, et kohati on suurema potentsiaaliga erakonnaliikmed välja lükatud seetõttu, et ise vähem ohustatud olla. Et nimekirjas olekski vaid kohalike jaoks mõned tuntumad näod, kes siis ka Riigikokku saaksid. Ehk siis enda tõstmine konkurentide vähendamise läbi, mitte enda parandamise läbi.

Evelin: Naiste kongress pakkus välja tõmblukumeetodi valimisnimekirjade koostamisel. Kas see võiks lahendus olla? Kas oled kvootide pooldaja või vastane?

Heli: Need mõlemad on kahe otsaga küsimused. Olen selle poolt, et paremad inimesed pääseks pildile. Aga kui erakonnas hoitakse naisi meelega tagapool, siis ei selgu, et kas ja kui palju nad mõnestki esiplaanil olevast nö (mees)tipp-poliitikust on paremad, haritumad ja tegusamad.

Seega nii kvoodid kui tõmbluku meetod sunniks vägisi tunnistama, et meil on ka tublisid naisi ja neid esile tooma. Probleem tuleb siis, kui neid naisi reaalselt pole ja hakatakse leidma kohatäitjaid lihtsalt soo järgi.

Fakt on see, et naised ja mehed on oma enesetunnetuselt erinevad. Naine läheb ennast välja pakkuma alles siis, kui on tõesti kindel, et on õiges kohas ja piisavalt pädev ja suudab hakkama saada. Mees läheb ennast pakkuma ja küll pärast ka kuidagi hakkama saadakse.

Evelin: Milline on olukord Vabaerakonnas? Kas tunnetad vahet suhtumises?

Heli: Vabaerakonna meeskonnaga olen koostööd teinud nüüdseks umbes kuu aega, seega kogemused on lühiajalisemad (tegelikult läbirääkimised küll käisid juba mõned kuud varem). Praegu tunnen, et seal olen inimene, mitte mingi kogus hääli. Olukord on küll ka teine, sest me lähme üheskoos Riigikogu valimistele esmakordselt ning kellelgi pole selle erakonna nime all kandideerimisel mingit häältesaaki selja taga. Eks poliitiku väärtus ju mingis mõttes on häältesaak, kuid IRLis tundsin, et peale naiseks olemise nähti ainult mu viimaste valimiste hääli. Vabaerakonnas aga ka seda, mida olen teinud peale eelmisi valimisi, kuhu edasi liikunud.

Evelin: Meespoliitikute hulgas on igasuguseid tegelasi ja mõnikord tundub, et neile oleks justkui kõik lubatud. Rumalate väljaütlemistega silmajäänuid on kõikidest erakondadest. Viimaste suuremate möödalaskmistega meenuvad koheselt Ligi (RE),Vassiljev (KE), Aaviksoo (IRL) ja Nool (IRL). Kas kõrged ootused peavadki kehtima ainult naispoliitikutele?

Heli: Vastus on kindel EI. Loomulikult peaks samad moraalinormid ja ootused kehtima kõigile. Samas on kindlasti paljud neist väljaütlemistest osa kampaaniast, võimalus ennast pildil hoida. Kaotatakse ehk mõni toetaja, kuid meedia pasundab ju pärast sellistest “pärlitest” pikalt. Ma usun, et neid oleks vähem, kui meedias rumalusi välditaks ja levitataks seda, mida keegi asjalikku on teinud või öelnud.

Praegusel ajal aga tundub nagu peaksid naised oma tegude ja sõnade eest rohkem vastutama. Kui jätkata seda teooriat, et osad rumalused on PR trikk, mäng, siis usun, et naistel pole aega mängudeks, vaid seda sama aega kasutatakse asjalikumateks tegudeks.

Evelin: ETV Ringvaade näitas sinust jaanuaris pikema klipi. Oled kirjanik ja nelja lapse ema. Paljulapselisi emasid on tipp-poliitikas juba varasemalt, näiteks Mailis Reps ja Liisa-Ly Pakosta. Mis motiveerib Sind poliitikasse panustama?

Heli: vahemärkusena: samal päeval näidati meid ka Reporteris, kuigi Ringivaade on filmitud novembris ning Reporter sama päeva hommikul, kui eetris oli ehk 20. jaanuaril.

Lapsed ongi üks suur motivaator. Olen küll ümbritsevast alati huvitatud olnud ja kaasa mõelnud, kuid minu jaoks aktiivsem aeg poliitikas hakkas just peale laste sündi. Tunnen endal suuremat vastutust selle eest, kuidas kujuneb riigi käekäik, kus oma lapsi kasvatan, millise riigi oma lastele jätan. Samuti puutun nende kaudu suurema hulga probleemidega kokku, näiteks  alustades lasteaia õpetajate palkadest, sest need on praegu inimesed, kes peale minu kõige rohkem mu lastega aega veedavad ja seega neid mõjutavad.  Tunnen vastutust, et mina olen see, kelle tõttu need neli last on siin maailmas (olgu, mu elukaaslane ikka ka 🙂 ), seega vastutan ka selle eest, milline see maailm on. Ma ei suuda niisama istuda ja pealt vaadata ning lükata vastutust endalt teiste õlule.

Laste sünd annab kuidagi teise maailma tajumise. Täiuslikuma. Terviklikuma.

Evelin: Maaelust, õigemini selle hääbumisest räägitakse palju. Milliseid konkreetseid samme tuleks riigi tasandil astuda, et inimesi maale tagasi tuua?

[20:09:23] Heli : pean nüüd minema lapsed magama panema. Olen umbes 1-1,5 tunni pärast tagasi.

Evelin: 🙂

[21:37:13] Heli: Maaelu ei saa luksus olla. Saan aru, et koolid, postkontorid, apteegid, tuletõrje, politsei jms maapiirkonnas on luksus, kuna “kliente” on vähe.  Kui me aga soovime, et peale Tallinna ja veel mõne teise suurlinna inimesi kusagil elaks, tuleb seda ka riiklikult toetada. Ei saa jätta maainimesele kõiki neid kulusid katta. Toetan kogukondade Eestit ehk et näiteks tuletõrje võiks tulevikus suuresti vabatahtlikkusel põhineda või politsei, aga me peame selleni jõudma. Praegu see ei ole nii ja maainimesed on sellistest teenustest suhteliselt ära lõigatud.

Samuti võiks näiteks elekter ikka igas majapidamises olla. Ei ole õige, et elektrifirma ei suuda tagada õige kvaliteediga elektrit, nii et perele jääb kohustus pidevalt koduelektroonikat ümber vahetada, kuna nõrga elektrivoolu tõttu see lihtsalt ei pea vastu. Ei teagi, kui palju peaks riik sellesse sekkuma, kuid mingid meetmed võiks olla, mis toetavad seda, et igas majapidamises oleks korralik elekter. Näiteks ettevõtlust maal piirab see, et inimesed pole võimelised tööstusvoolu sissepanemise eest maksma.

Tuleb lõpetada mõttetute toetuste maksmine. Näiteks on siiani makstud toetust selle eest, kui maalapilt hein lihtsalt purustajaga niidetakse, nii et see jääb samale põllule. Kõrval on aga väiketootja, kes hea meelega ostaks selle heina. Aga toetust makstakse lihtsalt maa hooldamise eest ja maaomanik polegi huvitatud kvaliteetse heina tegemisega vaeva nägema. Või näiteks lihtsalt loomade paljundamise (nt hobuste) toetus, kus ei vaadata üldse seda, mis neist loomadest edasi saab. Nii on koplid täis treenimata loomi, keda lihtsalt toetuste pärast peetakse. Näiteid võiks tuua veel.

Paberimajandusest rääkimata. Põllumajandusega tegeleval väikefirmal läheb oma kulude-tulude kokkuarvamine tohutult kiiremini, kui selle kõige kohta riikliku aruandluse ja statistika esitamine. Pärast tuleb veel välja, et selles põllumajandusharus (näiteks küülikukasvatus) statistika tulemusi polegi võimalik saada, sest see on riiklikult nii väiksemahuline tegevusharu.

Evelin: Vabaerakond peab energiapoliitikas Eestile ainuvõimalikuks lahenduseks tuumaenergiat. “Tuleb mõista, et ei Eestil ega tehnilisel tsivilisatsioonil tervikuna ole pikemas vaates alternatiivi tuumaenergiale, selles valdkonnas kaasarääkimine aga nõuab väga pikaajalist mõtestatud tegevust.”  (http://vabaerakond.ee/vabaerakonna-programm-anname-riigi-rahvale-tagasi) Kas pooldad Eestisse tuumajaama loomist?

Heli : Usun, et väga pikas perspektiivis on see ehk jah tõsi. Samas kui olemasolevaid ressursse heaperemehelikult kasutada, ei ole tuumaenergia ehk veel lähiaastate küsimus. Ega tuumajaama loomine mingi ülimalt rõõmustav uudis ei oleks. Igal juhul tuleb sel teemal üheskoos edasi mõelda ja võimalusi analüüsida.

Evelin: Kui saaksid soovitada kedagi teist Riigikogusse, siis keda ja miks?

Heli: Igal juhul EI soovita ma valida vaid tuntud nägu, kelle vaadetest midagi teada ei ole. Kindlasti tasub oma kandidaadi kirjutiste ja eluga tutvuda. Et kas sõnad ja teod kokku lähevad.

Riigikogus pole oluline, kui kiiresti keegi jookseb, kui kõrgele hüppab või kui palju teksti suudab ekraanilt maha lugeda. Tasub tutvuda kandidaadi vaadete ja kirjutistega, MITTE AINULT viimase 2 kuu jooksul, vaid ka varasemalt ehk väljaspool kampaania aega.

Intervjueeris Evelin Tamm

Heli Künnapase blogi http://helikunnapas.wordpress.com

RK kandidaat Oudekki Loone

Riigikogu valimiste eel saatis “Naiste Hääl” küsimustiku erinevate erakondade naiskandidaatidele. Vastused avaldatakse saabumise järjekorras. Oudekki Loone on Keskerakonna kandidaat nr. 21. erakonna üldnimekirjas, Harju- ja Raplamaa ringkonnas on ta 2. kohal.

Kas pead ennast feministiks? Kuidas põhjendad?
Muidugi ma olen feminist: inimesed on eelkõige inimesed, sõltumata nende soost. Kui me 9. klassi ajalootunnis pidime kõik kirjutama essee “millise erakonna ma asutaksin”, siis ma asutasin feministliku erakonna. Natukene huumoriga, aga natukene tõsiselt: eelnevalt arutasime erinevaid ideoloogiaid, aga naiste õigused ja sooküsimus ei tulnud üldse jutuks. Vaatamata sellele, et muidu oli väga hea ajalooõpetaja. Kuid eks minust on feminist saanud ka sellepärast, et olen kasvanud feministlikus perekonnas ja minu vanemad on kah kasvanud feministlikes perekondades, kus naised “hoidsid poolt taevast üleval”. Tammsaare muidu väga hästi kirjeldatud talupojaelu tundus mulle perekonnalugude taustal ühes mõttes täiesti vale: need allasurutud ja pekstud ja nutvad talunaised olid veidrad skeemid, mitte inimesed ja usutavad karakterid. Minu mälus püsisid jutud vanavanemast, kelle vöö küljes olid uhkelt kõik taluvõtmed ja kelle abikaasa oli koduväi. Rääkimata teisest vanavanaemast, kes oli lõpetanud tsaariaegse gümnaasiumi ja õppis seejärel Peterburis kurtummade õpetajaks, Eestis sai temast hiljem ka koolijuhataja.

Seega, minu jaoks oli väga kaua normaalsus, et naised ja mehed on võrdsed ning nende piirideks on ainult unistamisvõime. Kahjuks olen aga ajaga pidanud aina enam tähele panema seda, kuidas naistel on keerukam ennast kehtestada, kuidas nende riietusele on suuremad nõudmised, kuidas tihti koolis suunatakse tüdrukuid ja poisse tegelema erinevate asjadega ning neid kiidetakse-laidetakse erinevalt. Naispoliitikut hinnatakse tihti täiesti teistel alustel, kui meespoliitikut, muide, eriti siis, kui naispoliitik ei esita ennast rõhutatult androgüünse või mehelikuna.

Kuidas jõudsid suurde poliitikasse?
Ma olen kogu oma elu olnud poliitikast huvitatud. Kui kasvad üles ühe impeeriumi lagunemisaastatel, siis teisiti ei saagi. Ma mäletan, me arutasime hoovis Reykjaviki tippkohtumist ja keskmaarakettide keelustamist. Ise olime 7-8 aastased. Tol ajal lihtsalt kõik oli politiseeritud, sellest ei saanud üle ega ümber. Praegu on taas Eesti ja Euroopa poliitikas hetk, kus tuleb teha radikaalseid muutusi. Nii ma umbes aasta tagasi vaatasin endasse ja küsisin: kas sa tead, mida tuleks teha, et Eestis oleks inimestel tulevikus parem elada? Euroopas? Kas sa tead kasinusele alternatiive? Jah, vastasin ma. See tähendaski, et tuli Eestis olemasolevates poliitilistest jõududest leida see, kus mind kõige enam kuulda võetakse ja minu vaateid jagatakse.

Millised on teemad, millega esimeses järjekorras Riigikogu tasandil tegeleda tuleks?
Maksupoliitika, majanduspoliitika üldiselt. Eesti majandus tuleb saada uuesti kasvama, uuesti tööle. Eesti ei tohi olla odava tööjõu maa. Kui me sellega praegu ei tegele, siis võib varsti olla liiga hilja. Ma tahaksin, et nelja aasta pärast saaksime ütelda kõigile, kes on Eestis häda sunnil emigreerunud: tulge tagasi, siin saab tööd ja eneseteostust kõigile.

Mida arvad tõmblukumeetodist valimisnimekirjade koostamisel?
Ma arvan, et see on hea meetod näitamaks, et erakonna jaoks ei ole olulised sootunnused, vaid inimesed. Ühes mõistlikus erakonnas võiks ju tegelikult naisi-mehi umbes pooleks olla. Eriti oluline on see aga esimeste numbrite hulgas: taas loomulikul moel võiksid ju parimad jaotuda sarnaselt ning see garanteerib, et üht sugu ei jäeta riigikogust välja.

Mida arvad kvootidest börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes?
Ma ei ole nende vastu, aga ma ei ole kindel, et need kvoodid tegelikult naistele eriti kasu toovad. Ma arvan, et ametiühingu esindaja teeb näiteks töötava naise jaoks ettevõtte nõukogus palju enam ära, kui lihtsalt kapitalipoole naisesindaja. Kvoodid aitavad rohkem naisi nõukogudesse saada küll, kuid ei pruugi naiste ekspluateerimist kuidagi muuta.

Millised naistega seotud teemad tuleks järgmise Riigikogu koosseisu ajal lahendada?
Palgalõhe. See ei ole võimalik, et Eesti naised on keskmiselt 30% vähem produktiivsemad kui mehed. Seega peavad olema kuskil struktuurilised probleemid. Ka siin aitavad kaasa kollektiivlepped: kõige madalama palgarõhega riikides on tavaliselt tugevad ametiühingud.

Teiseks kindlasti pedagoogika. Tuleb selgelt üle vaadata see, kas meie õppekavad, lasteaiast alates, kasvatavad lapsi inimesteks või teevad neist matšosid ja beibesid.

Kas kavatsed osaleda naiste järgmisel kongressil (jah/ei)? Mida tuleks sellisel kokkusaamisel ühiselt arutada (vt Eesti Naiste Manifesti 2014 märtsist http://www.naisliit.ee/failid/kongressi_manifest.pdf) ?
Mulle kindlasti meeldiks osaleda. Võiks arutada neidsamu küsimusi: palgalõhe, hariduslikud väljakutsed.

Kuidas kavatsed edendada Riigikogu naisliikmete ja seotud kodanikeorganisatsioonide omavahelist koostööd?
Ma tahaksin teha seminar-koolitusi “naised poliitikas ja avalikus elus”, kus naised jagavad üksteisele oma kogemusi ja võimustavad seeläbi üksteist. Need aitaksid paremini mõista, mis avalikus elus paistab naise pilgu läbi teisiti ning sellest mõistmisest tulenevalt uusi lahendusi leida. Muidugi püüaksin spetsiifilistes sooküsimustes luua koostööd kõigi erakondade feministide vahel.

Kui saaksid ühele teisele RK naiskandidaadile kirjutada soovituse, siis keda ja miks tõstaksid esile?Erakonnakaaslane Kadri Simson. Ta on üks kõige kindlameelsemaid ja iseseisvamaid naisi Eesti poliitikamaastikul. Ja vaadake kui palju ta on saavutanud!

Loe ka pikemat intervjuud Oudekki Loonega.

RK kandidaat Laine Randjärv

Riigikogu valimiste eel saatis “Naiste Hääl” küsimustiku erinevate erakondade naiskandidaatidele. Vastused avaldatakse saabumise järjekorras. Laine Randjärv kandideerib Eesti Reformierakonna nimekirjas, Harju- ja Raplamaal 2. numbrina ja on erakonna üldnimekirjas nr 16.

Foto: Olga Makina

Kas pead ennast feministiks?  Kuidas põhjendad?
Pean end mõõdukaks feministiks. Lisan kohe, et ma ei poolda kvoodisüsteemi. Küll aga leian, et on ebaõiglane, kui töötaja kompetentsuse hindamisele eelistatakse arutelu selle üle, kas „ta laste kõrvalt korralikult töötada jõuab“ või kinnistatakse naistele aruteludeks või vastutusaladeks teatud „naiste/pehmed teemad“.

Kuidas jõudsid suurde poliitikasse?
Olen poliitikas läbinud samm-sammult kõik astmed alates kohaliku omavalitsuse abilinnapeast, linnapeast, jätkanud siis valitsuses ministrina ja nüüd riigikogus aseesimehena.

Leian, et selline poliitilisel karjääriredelil liikumine on parim, et saada kogemust erinevatest eluvaldkondadest ning vastutuse suurusest. Pean oluliseks, et enne poliitikasse tulekut oli mul olemas ametikutse ja kogemus igapäevasest erialasest tööst.

Millised on teemad, millega esimeses järjekorras Riigikogu tasandil tegeleda tuleks?
Olen erialalt koorijuht ja muusikaõpetaja – seega on mulle esmajoones olulised kultuuri-, hariduse-, keeleküsimused. Seda nii Eesti riigi, kohaliku omavalitsuse kui ka rahvusvahelises kontekstis, nii laste kui täiskasvanute hulgas.

Mida arvad tõmblukumeetodist valimisnimekirjade koostamisel?
Ma ei poolda jäika süsteemi. Ent loomulikult on oluline, et nii mehed kui naised saaksid võrdseid võimalusi konkureerimiseks – asetus nimekirjas on ühelt poolt erakonna hinnang su eelnevale tööle või avanss uutele tulijatele. Teisalt on paigutus nimekirjas kindlasti ka visuaalselt oluline – sest eespool olijad on ka valijale paremini silmatorkavad.

Mida arvad kvootidest börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes?
Ei pea kvootidest, sest arvan, et kvootide kasutamine on kaugel  ratsionaalsusest.

Millised naistega seotud teemad tuleks järgmise Riigikogu koosseisu ajal lahendada?
Üksikvanematega seonduv – elatisabi fondi toimiv süsteem, mis nõuaks võlgnikelt raha sisse; toetused puuetega inimeste hooldajatele; terviseohtudest teavitamise programmid, uuringud ja nende rahastamine.

Samuti arvestades sellega, et naiste eluiga on pikem, siis suurem osa pensionäridest on naised – seega on oluline tegelda täisväärtusliku ja tervisliku elu teemadega ka eakate naiste hulgas.

Kas kavatsed osaleda naiste järgmisel kongressil (jah/ei)? Mida tuleks sellisel kokkusaamisel ühiselt arutada (vt Eesti Naiste Manifesti 2014 märtsist http://www.naisliit.ee/failid/kongressi_manifest.pdf) ?
Kutse korral osalen kindlasti, olen tavaliselt ikka osalenud.

Kuidas kavatsed edendada Riigikogu naisliikmete ja seotud kodanikeorganisatsioonide omavahelist koostööd?
Olen Riigikogu Naisteühenduse taasasutaja 2011. aastal ning püüdnud seda koostööd parlamendisiseselt ka edendada. Tuleb tunnistada, et naiste liikumine parlamendist valitsusse ja europarlamenti on seda kooslust oluliselt muutnud ning töörütm viimasel aastal pole olnud korrapärane.

Küll aga on Reformierakonna naisteühendus Naire, mille esinaine ma alates 2014. aasta märtsist olen, praegu Naiste Koostööketi eesistuja. See organisatsioon tunnustab traditsiooniliselt Aasta Teenäitajat – naist, kes on ühiskonnaelus olnud silmapaistev ja midagi olulist korda saatnud ning võtab ette ka muid koostegemisi – nt terviseteemaliste konverentside korraldamine, ühised väljasõidud, tutvumaks naisettevõtjate tegevusega üle Eesti.

Kui saaksid ühele teisele naiskandidaadile kirjutada soovituse, siis keda ja miks tõstaksid esile?
Soovitan Ivi Eenmaad, kes on kogenud poliitikas, aga ka tippjuhina akadeemilise suure asutuse eesotsas töötades. Ta on elukogenud, paindlik suhtleja, läbilöögivõimeline, keerulistes olukordades lahendusi pakkuv ning visalt oma eesmärgi suunas liikuv naine.

RK kandidaat Yoko Alender

Foto: Laura Strandberg

Riigikogu valimiste eel saatis “Naiste Hääl” küsimustiku erinevate erakondade naiskandidaatidele. Vastused avaldatakse saabumise järjekorras. Yoko Alender kandideerib Reformierakonnas, on Harju- ja Raplamaa piirkonnas nr. 4. ja erakonna üldnimekirjas 38. 

Kas pead ennast feministiks?  Kuidas põhjendad?
Ma ei pea ennast feministiks. Sageli, kui räägin või teen enda arust mõistlikke ja tavapäraseid asju, tuleb aga välja, et mind peetakse feministiks. Minu tegevuse üks eesmärke on, et jõuaksime lähemale ühiskonnale, kus inimesi hinnatakse nende tegude ja teadmiste järgi, mitte soo, juuksevärvi vms põhjal. Elaksime tervemas ühiskonnas, kui meil oleks päriselt tasakaalustatum ühiskond töö- ja pereelu küsimuste ja sugude esinduskogude töös osalemise osas.

Kuidas jõudsid suurde poliitikasse?
Kandideerisin 2013. aasta kohalikel valimistel, läks hästi, pääsesin Tallinna volikogusse ja sain üleriigiliselt 23. tulemuse. Kuna tunnen, et mul on hea haridus, lai kogemustepagas ja missioonitunne, jätkasin Europarlamendi valimistel ja nüüd riigikogu valimistel. Mul on algusest peale olnud palju toetajaid nii IRLis, kuhu kuulusin kuni eelmise aasta sügiseni, kui ka nüüd Reformierakonnas.

Millised on teemad, millega esimeses järjekorras Riigikogu tasandil tegeleda tuleks?
Erialaselt läheb mulle kõige enam korda elukeskkonda puudutav, samuti kultuuri- ja haridusküsimused. Eesti ei tohi hääbuda pisikeseks perifeeriaks, aga selleks on vaja vaadata julgelt kaugemale tulevikku, mõelda vahel ka suurelt, nt Helsingi-Tallinna vahelise raudteetunneli rajamisele. See võib tunduda täna ulmeprojektina, ent kui me täna uurime selle rajamise võimalusi ja mõjusid, võib see 30 aasta pärast olla meie laste positiivne argipäev.

Mida arvad tõmblukumeetodist valimisnimekirjade koostamisel?
Mulle ei meeldi, kui peab keeldude ja käskudega kultuuri edasi aitama, aga kahjuks tundub, et oleme Eestis jõudmas hetke, kus oleme sunnitud seda tegema. Meil on 250 kõrgharidusega naist 100 mehe kohta.

Mida arvad kvootidest börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes?
Väidetakse, et naiste osalusega juhatustega ettevõttete käibed ja kasumid on kuni 10% kõrgemad. Usun seda. Tahaks loota, et selliseid reguleerivaid meetmeid on vaja ajutiselt. Samas ma arvan, et tänase tasakaalutuse juured on nii mitmepõhjalised, et pelgalt kvoodid veel tasakaalustatud ühiskonnani ei vii.

Millised naistega seotud teemad tuleks järgmise Riigikogu koosseisu ajal lahendada?
Mina kavatsen jätkata siingi välja toodud küsimuste ja võimaluste tutvustamist laiemalt kui pelgalt Riigikogus. Palju on kinni hoiakutes ja teadmatuses, sellega on võimalik tegutseda igapäevaselt, iga oma vestlust ja kohtumist silmas pidades.

Kas kavatsed osaleda naiste järgmisel kongressil (ja/ei)? Mida tuleks sellisel kokkusaamisel ühiselt arutada (vt Eesti Naiste Manifesti 2014 märtsist http://www.naisliit.ee/failid/kongressi_manifest.pdf) ? 

Jah. Ma arvan, et on oluline inspireerida, lasta kõnelda naistel, kes on viinud oma unistusi ellu, kes töötavad Eesti arengu heaks, ja on oma valikutega rahul. Teisalt muidugi on sellistel suurematel regulaarselt toimuvatel kokkusaamistel hea tuua välja hetkel kõige probleemsemaid teemasid viidates ka võimalikele lahendustele.

Kuidas kavatsed edendada Riigikogu naisliikmete ja seotud kodanikeorganisatsioonide omavahelist koostööd?

Kavatsen jääda iseendaks ja jätkata kõikide inimeste kuulamist, probleemide analüüsimist ja lahenduste välja töötamist.

Kui saaksid ühele teisele RK naiskandidaadile kirjutada soovituse, siis keda ja miks tõstaksid esile?

Heidy Purgat, temas on värsket energiat, asjaliku teotahet ja tervet otsekohesust.

RK kandidaat Heidy Purga

 

Foto: Lauri Täht

Millises erakonnas kandideerid ja mitmes oled üldnimekirjas?
Kandideerin Reformierakonnas, üldnimekirjas nr. 40.

Kas pead ennast feministiks? Kuidas põhjendad?
Kui olnud ajale ja tehtud tööle tagasi vaatan, siis pigem pean. Eneseteostus on mulle oluline olnud, kuid see on tihti tähendanud ka vastasseisu ühiskonnas väljakujunenud eelarvamustega. Ja mitte ainult Eestis. Olen seda kord juba rääkinud, kuidas 6 aastat tagasi mu esimesel Euroopa suurima teleproduktsiooni Eurovisooni lauluvõistluse delegatsioonijuhtide koosolekul arvati , et ah te olete see laulja. Paar aastat hiljem tutvustasin samadele arvajatele meie tiimi väljatöötatud teleformaati. Emapuhkuselt naasnuna sain SAPTKi eeskõnelajate käest avalikult võtta, et olin julgenud oma 1,5 aastase lapse sõime panna, eelistades karjääri. Neid näiteid on muidugi veel. Naisi tuleb rohkem julgustada.

Kuidas jõudsid niiöelda suurde poliitikasse?
Olen Eesti Rahvusringhäälingus töötanud pea 20 aastat ja kujundanud selle aja jooksul ennekõike muusikapoliitikat. Erakonda astusin möödunud sügisel.

Millised on teemad, millega esimeses järjekorras EV Riigikogu tasandil tegeleda tuleks?
Laste haridus ja elukestev õpe. Ilma hariduseta ei ole mõtet rääkida kultuurist. Vähese rahvaarvuga riikides on see kõige tähtsam küsimus. Inimeste põhiõiguste kaitse: vaatamata nende päritolule, soole, vanusele või maailmavaatele.

Mida arvad tõmblukumeetodist valimisnimekirjade koostamisel?
Põhjamaades on aastasadade vältel mehed ja naised ühiselt otsuseid teinud ning ülesandeid jaganud, (vaadake kasvõi meie saartekultuuri). Pigem on see normaalsuse taastamine.

Mida arvad kvootidest börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes?
Töötan organisatsioonis, kus 99% programmijuhtidest on naised. Varem, Raadio 2 peatoimetaja olles, oli see 100%. Mehhaaniline kvoodisüsteem on õigustatud vaid sel juhul, kui muud võimalused mingil põhjusel ei päde. Eestis on kõrgharitud ettevõtlikke naisi, ei näe selles probleemi. Esmalt on oluline professionaalsuse põhisus, mitmekesisem vaade ning taust on tervitatav.

Millised naistega seotud teemad tuleks järgmise Riigikogu koosseisu ajal lahendada?
Lahendame inimestega seotud küsimusi, eks.

Kas kavatsed osaleda naiste järgmisel kongressil (ja/ei)?
Osalen hea meelega, kui kutsutakse.

Mida tuleks sellisel kokkusaamisel ühiselt arutada (vt Eesti Naiste Manifesti 2014 märtsist http://www.naisliit.ee/failid/kongressi_manifest.pdf) ?
Põlvkondade sidususe küsimust. Meil on hulk tarku ja teokaid naisi, kes on eakad, aga otsivad võimalust hakkama saada. Ja on peresid, kes ei saa enda asjadega hakkama. Kasuvanaemad!

Kuidas kavatsed edendada Riigikogu naisliikmete ja seotud kodanikeorganisatsioonide omavahelist koostööd?
Ma ei salli virisemist, ülbust ja lahmimist. See on miski, mida me ei tohi meespoliitikutelt üle võtta. Koostöö on kõige alus.

Kui saaksid ühele teisele RK naiskandidaadile kirjutada soovituse, siis keda ja miks tõstaksid esile?
Yoko Alender oma julge ja värske vaate poolest.

Riigikogu valimiste eel saatis “Naiste Hääl” küsimustiku erinevate erakondade naiskandidaatidele. Vastused avaldatakse saabumise järjekorras.

RK kandidaat Reet Trei

Millises erakonnas kandideerid ja mitmes oled üldnimekirjas?
Kandideerin IRL nimekirjas 59. kohal

Kas pead ennast feministiks? Kuidas põhjendad?
Feminism kaasaegses maailmas tähendab peamiselt naiste ja meeste võrdseid õigusi ja võimalusi nii hariduse omandamisel kui ka tööturul. Tundub, et demokraatlikes riikides on sellised võrdsed õigused tagatud ning feminism peaks kuuluma möödanikku. Paraku räägime me senini palgalõhest (Eestis on see Euroopa suurim), naiste vähesest osalusest riigivalitsemises ning samuti nende vähesest esindatusest riigifirmade nõukogudes. Naiste potentsiaali kasutama jätmist nendib ka OECD oma majandusülevaates. Eelnevast tulenevalt ei saa minu vastus esitatud küsimusele olla muu kui – jah, ma pean ennast feministiks, seejuures optimistlikuks feministiks, sest loodan näha meie riiki tegemas reaalseid samme, mis aitaksid kaasa palgalõhe vähenemisele ning pärsiksid süvenevat töö- ja haridusalast segregatsiooni. Samuti soovin näha erakondi langetamas otsuseid, mis suurendaksid naiste esindatust erinevates juhtorganites, sh riigikogus ja kohalikes omavalitsustes. Meie seas on palju võimekaid haritud naisi, seetõttu tuleb lõpetada ka hirmutamine justkui oleks võrdsuse tagamine võimalik vaid sunniga, ei – vaja ei ole eeliseid vaid võrdseid võimalusi. Samas pean oluliseks ka naiste võimustamist, et suurendada eneseusku ja – väärikust.

Kuidas jõudsid niiöelda suurde poliitikasse?
2003. aastal asusin tööle Tallinna Linnavolikogu Res Publica fraktsiooni nõunikuna ning 2005. aastal kandideerisin esimest korda ka KOV valimistel. Minu piirkonnaks on olnud Lasnamäe. Olen olnud eelmises koosseisus Tallinna Linnavolikogu IRL-i fraktsiooni liige, kuid huvi poliitika vastu ning minu aktiivne osalemine erakonnas on viinud mind juba teist korda kandideerima ka riigikogu valimistel. Kandideerin, kuna soovin rääkida kaasa enda jaoks olulistes ühiskondlikes murekohtades.

Millised on teemad, millega esimeses järjekorras EV Riigikogu tasandil tegeleda tuleks?
Sellist järjekorda on raske koostada, on ju arusaadav, et iga erakond, ka IRL soovib ellu viia oma peamisi valimislubadusi. Isiklikult pean seejuures tähtsaks madalapalgaliste maksuvabastust, et vähendada nn palgavaesust, elatisabi fondi loomist ja selle reaalse toimimise tagamist, paljulapseliste perede kodutoetuse laiendamist ning riigireformi.

Mida arvad tõmblukumeetodist valimisnimekirjade koostamisel?
Kindlasti on see meetod üks võimalusi tagada nimekirjades soolist võrdsust. Selle täies mahus rakendamine eeldab aga igalt erakonnalt või valimisnimekirjalt piisavalt paljude naiskandidaatide olemasolu. Peab nentima, et tihtipeale näen, kuidas erakonna naisliikmel, kes ei ole võtnud osa aktiivsest poliitikast, on tihitipeale hirm selle ees, kas nad suudavad oma kodukohas domineerinud meestele konkurentsi pakkuda, samuti on takistuseks ühiskondlik hoiak (sh naispoliitikute kuvand meedias), mis ei ole paraku naisi soosiv. On palju räägitud, et ka naised ise annavad tihtipeale oma hääle pigem meeskandidaadile, samas võib asja näha ka nii, et hääl antakse sellele, kes on erakonna nimekirjas eespool ja kelle nägu ja nimi on tuttav valimisreklaamist. Ma ei arva, et heast usust muutuse ootamine oleks siin ainuõige tegu ja reaalseid tulemusi tuleks praeguste arengute tempos oodata aastakümneid. Niisiis, kusagilt peab ju alustama ja tõmbluku meetod oleks üks võimalus.

Mida arvad kvootidest börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes?
Juhtusin mõni päev tagasi lugema, et Saksamaal ollakse hädas leidmaks kvoodinõude täitmiseks neisse nõukogudesse pädevaid naisi. Usun, et Eestis seda probleemi ei teki, statistika ju räägib sellest, et meie naiste haridustase on väga kõrge. Kvoodid võiksidki olla ajutine lahendus, kindlasti on need vajalikud juhul kui soolist võrdõiguslikkust ilma meetmeteta pole võimalik tagada.

Millised naistega seotud teemad tuleks järgmise Riigikogu koosseisu ajal lahendada?
Lisaks eelmainitule, pean äärmiselt oluliseks naistevastase vägivalla vastu võitlemist. Me räägime palju madalast iibest aga me ei räägi sellest, kui palju lapsi jääb igal aastal Eestis sündimata koduvägivalla tagajärjel. Vägivalla ühemõtteline taunimine ja selle ennetamine peab olema riigi prioriteet.

Kas kavatsed osaleda naiste järgmisel kongressil (ja/ei)? Mida tuleks sellisel kokkusaamisel ühiselt arutada (vt Eesti Naiste Manifesti 2014 märtsist http://www.naisliit.ee/failid/kongressi_manifest.pdf) ?Kavatsen osaleda. Kindlasti peaks tähelepanu pöörama nn traditsiooniliste naistetööde väärtustamisele ning nende õiglasele tasustamisele. Enamik õpetajaid, haiglaõdesid, muuseumitöötaid on naised, ning mehed neid erialasid omandama eriti ei kipu, sellest tulenevalt on madal nende ametite ühiskondlik staatus ja ka palk – pingeline ja ühiskondlikult vajalik töö ei tohi olla alatasustatud.

Kuidas kavatsed edendada Riigikogu naisliikmete ja seotud kodanikeorganisatsioonide omavahelist koostööd?
Aastaid tagasi toimis riigikogusse valitud naiste ühendus, kus arutati asju nn erakondade üleselt. Mulle meeldiks kui selline kooslus edasi toimiks ning annaksin sinna ka loomulikult oma panuse. Hindan väga kodanikeorganisatsioone ning leian, et tänapäevase demokraatiaga peab käima kaasas ka erinevate ühiskonnagruppide, sh ka organisatsioonide suurem kaasamine.

Kui saaksid ühele teisele RK naiskandidaadile kirjutada soovituse, siis keda ja miks tõstaksid esile?
Kaia Iva on arukas, tasakaalukas ja suuremat pilti nägev poliitik, kes ei takerdu nii mõnegi probleemi ümber tekitatud kunstlikusse segadusse.

Riigikogu valimiste eel saatis “Naiste Hääl” küsimustiku erinevate erakondade naiskandidaatidele. Vastused avaldatakse saabumise järjekorras.

RK kandidaat Tiia Tiik

Naiste Hääl avaldab Riigikogu valimiste eel lühiintervjuusid naiskandidaatidega. Vastused küsimustikule avaldatakse toimetajale saabumise järjekorras.

Millises erakonnas kandideerid ja mitmes oled üldnimekirjas?
Kandideerin Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjas ja olen üldnimekirjas nr 109. Meil pani erakonna juhatus paika 50 pingerea ja edasi lisandusid kandidaadid tähestikulises järjekorras.

Kas pead ennast feministiks?  Kuidas põhjendad?
Ma ei arva, et ma olen feminist, aga mulle on tähtis naiste väärtustamine ühiskonnas. Kuulun 10 aastat SDE Naiskogu Kadri Tallinna piirkonda ja olen naiste olukorraga kursis. Meil on palju tublisid ja tarku naisi ning naisühendused on avatud ühiskonnas loomulikud ja vajalikud, sest poliitikas on mehi rohkem ning nad on jõulisemad, kuid ei saa välistada, et on ka ambitsioonikaid naisi.

Kuidas jõudsid niiöelda suurde poliitikasse?
Mind kutsus 2005.aasta KOV valimiste eel Mihkel Aitsam Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidust, kes tuli ja rääkis kuidas tema on kandideerinud ning julgustas mind parteitult kandideerima. Minu eeskuju ja toetaja on olnud Eiki Nestor, sest olen sündinud nägemispuudega ja oman pikaajalist töökogemust (15aastat) puuetega inimeste valdkonnas. Mind huvitab sotsiaalpoliitika, olen Tallinna Ülikooli sotsiaalteaduste magistrikraadiga ning soovin leida uusi väljakutseid ja muuta puuetega inimeste elu paremaks, olla kaasatud ja anda oma teadmisi ja mõtteid, soovitusi edasi teistele. 2006.a. astusin erakonda ja nii kandideerin sellel aastal juba 6tel valimistel. Sotsiaaltöötajana ja nõustajana olen korduvalt selgitanud seaduste toimimist, muutusi ühiskonnas ja korduvatele küsimustele vastamisel otsustasin luua oma blogi, mille edastan infot, artikleid ja oma töid, tegemisi, mõtteid. Blogi leiab siit: http://tiiatiik.blogspot.com/

Millised on teemad, millega esimeses järjekorras EV Riigikogu tasandil tegeleda tuleks?
Olulisi teemasid on palju, kuid  suurimaks probleemiks on inimeste toimetulek ja elukvaliteet.  Puuetega inimeste õiguste ja võrdsete võimaluste eest tuleb veelgi rohkem seista. Olen sotsiaaldemokraat ja mulle on tähtis nõrgemate ühiskonnaliikmete toimetulek. Luban seista puuetega inimeste tööturu ja sotsiaalteenuste parema kättesaadavuse ning nende õiguste ja võrdsete võimaluste eest. Usun, et elukestev õpe on vajalik igas elueas ning kiiresti muutuvas ühiskonnas on oluline ennast täiendada – nii väheneb tööpuudus ja toetusesaajad muutuvad paremini toimetulevateks maksumaksjateks. Mina sotsiaaldemokraadina seisan selle eest, et inimesed (ka puuetega inimesed), kes saavad ja suudavad töötada, seda saaksid, sest puuetega inimeste sotsiaaltoetused ja töövõimetuspensionid on liiga madalad. Et iga töö eest makstaks palka, mis võimaldab ära elada ilma toimetulekutoetust taotlemata ja vähendaks palgavaesust. Selleks on vaja tõsta miinimumpalka ja pensione. Lapsed on meie tulevik – suurendades lastetoetusi ja makstes huviringi või sporditreeningute osalustasu on meie lapsed tervemad, andekamad ja õnnelikumad. Kandideerimine on minu isiklik panus, et Eesti liiguks soovitud suunas ja seisan inimeste  eest. Ma ei saa anda lubadusi, millesse ma ei usu, aga ma olen võimeline koostööks ja uuteks väljakutseteks.

Mida arvad tõmblukumeetodist valimisnimekirjade koostamisel?
Pooldan tõmblukumeetodit, kuid meil toimib see erakonnas meeste kasuks ja tavaliselt nimekirja eesotsas. Samas on viimastel valimistel suurenenud naiste osatähtsus ja kaal. Kandideerin 1. ringkonnas Haaberstis, Põhja-Tallinnas  ja Kristiines ning meil on nimekirjas 9st kandidaadist 6 naised. Minu arvates on töötavatel ja lapsi kasvatavatel naistel võrreldes meestega raskem oma aega jagada poliitikale, sest paljud üritused ja koosolekud on õhtuti või nädalavahetustel aga see on valikute küsimus ning võimalik.

Mida arvad kvootidest börsiettevõtete ja riigiaktsiaseltside nõukogudes?
Leian, et see on vajalik, sest paljudes Põhjamaades see töötab ja on toonud kaasa positiivseid arenguid.

Millised naistega seotud teemad tuleks järgmise riigikogu koosseisu ajal lahendada?
Kõige põlevam probleem on noorte väljaränne ning sündivuse suurendamine, sest kui noortel puudub eluase, töö ja äraelamist tagav palk, siis lähevad nad sinna, kus see on tagatud. Vanemapalk ja suuremad lapsetoetused on positiivne, kuid kui vanem soovib tööle minna, siis peab olema paindlikumad töötamise vormid ja ka lasteaiakohad, mida riik koostöös kohalike omavalitustega peaks tagama. Vajalik on tagada hooldajatele, kelleks paljudel juhtudel on naised, töötamise võimalus ning samal ajal võimaldada sotsiaalteenuste kasutamist ja asendushooldaja teenuse võimlaust nii linnas kui maapiirkondades. Soovin, et rakenduks elatusraha fond, sest Eestis on palju üksikvanemaid, kelle lastele ei maksa teine vanem (tavaliselt isa) ülalpidamisraha. Need inimesed ei pea elama süvavaesuses või võlgades, sest riiklikult saab toetada neid lapsi ning hiljem raha tagasi nõuda, sest sarnaselt toimib see liikluskindlustuse korral. Puuetega inimeste tööhõive suurendamine võimaldab inimestel tööle minna, kuid selleks on vaja haridust, tööpraktikat ja sotsiaalteenuseid. See on vananeva Euroopa suurim probleem, et ei jätku töötajaid ja maksumaksjaid, kes tööd teeksid. Ma usin, et see mõtteviisi muutus on ajaküsimus ning arengud on märgatavad 5 või 10 aasta pärast.

Kas kavatsed osaleda naiste järgmisel kongressil (ja/ei)? Mida tuleks sellisel kokkusaamisel ühiselt arutada (vt Eesti Naiste Manifesti 2014 märtsisthttp://www.naisliit.ee/failid/kongressi_manifest.pdf) ?
Sageli on nii, et paljudest üritustest, seaduste muudatustest ja kongressidest kuulen peale nende toimumist. Kindlasti olen huvitatud osalemisest ning kui mu töö seda võimaldab, siis loodan eelnevalt informatsiooni saada. Olen puuetega naiste ühenduse tegemistega ennast kursis hoidnud ja neile esinemas käinud.

Kuidas kavatsed edendada Riigikogu naisliikmete ja seotud kodanikeorganisatsioonide omavahelist koostööd?
Olen naiskogu Kadri kaudu informeeritud ka naisliikmete tegevustest. Tean, et on teisi naiskogusid ja arvan, et koostööd ja kaasatust saab suurendada.

Kui saaksid ühele teisele RK naiskandidaadile kirjutada soovituse, siis keda ja miks tõstaksid esile?
Ma kirjutaks soovituse Marianne Mikkole, sest ta on pikaajalise kogemusega riigikogu liige, EL parlamendi liige ja kandideerib koos minuga. Tema mõtted, teod ja eesmärgid on olnud eeskujuks naiste julgusel, tugevusel ja tahtejõul. Marianne on see, kes on nõudnud triibulisi nimekirju, naiste võrdset kohtlemist ja sellest kõlava häälega rääkinud, olgu selleks naiste vastane vägivald, valimisõigus või pereelu väärtustamine. Ta on tubli ja tark poliitik.