Naine ja naiselikkus. Marie Reisik 1917

Kolmas aasta tuleb meil sõja tähe all vastu võtta. Juba kolmandat aastat on terve Europa suur sõjaväli, käib hävitusetöö üle maa. Kuid käsikäes hävitustööga käib suur väärtuste ümberhindamine. Kõik meie tunneme ju, et sõda ebaloomulik nähtus on, et kogu ilmakorras mingisugune suur viga olema pidi, kui see võimalikuks võis saada, mida nüüd näeme ja tunneme: kui hävitatakse ära inimesesoo kõrgemad kultura-varad, kui inimese isik ja tema elu enam midagi väärt ei ole. Sündmused järgnevad üksteisele nii suure kiirusega, et aega ei ole mõtlemiseks. Kuid kõik tunnevad vist, et tarviline on inimesesoo arenemist ja ajalugu uuele, õigemale teele juhtida. Ja naised, kes ometi sõja all ehk kõige valusamini kannatavad, kes oma kallimat vara, oma lapsi, näevad langemas selles võitluses, ei tohi nüüd osavõtmataks jääda uue korra ja uute arenemise teede otsimises.

Senini on naine ühiskondlikku arenemist kaunis ükskõikselt vaadelnud, kui ta siin kaasa on töötanud, siis ainult liht töötegijana, loonud ei ole ta midagi. Naisel on olnud senini liig vähe iseteadvust ja iseseisvust. Võib koguni ütelda, et kuni viimase ajani naine palju vähem iseteadev isik oli, kui maksva ühiskondliku korra, maksvate seaduste ja vaadete vastukaja. Nüüd aga, kus aeg ja olud naist võimsalt ühiskondlisesse elusse kisuvad, nüüd, kus ta nii sagedasti mehe eest väljas peab olema, peab ta juba iseseisvalt osa võtma ühiskondlisest elust ja selle ehitamisest. Selleks tuleks tal aga kõige päält iseennast ehitada, ennast iseteadvaks ja ennast tundvaks isikuks luua.

Seniajani on naised kõigi vähem ise ennast loonud. Nad on kasvanud ja arenenud meeste poolt loodud vaimus, nad on iseenese jaoks seda hääks pidanud, mis mehed hääks arvanud, on oma edenemises meeste radasid otsinud ja käinud. Mehed on senini naisele ja vaimlise ja hingelise arenemisetee ettekirjutanud. Meie ei saa siin meestele midagi etteheita, vaid peame selle põhjust just iseenese juures otsima. See meie, naiste, ühekülgne, võiks ütelda, mehelik arenemisetee on sündinud meie enese süü pärast.

Meie oleme ainult päätvaatajad olnud, meie oleme ajaloo päältvaatajad, mitte tema loojad.

Meie ei tea ega tunne isegi naist, sest naise hingeelu on senini ainult mehed uurinud, kes aga sellel alal ometi mitte täit usaldust ära ei teeni. Sest nii naistel, kui ka meestel on omad iseäraldused. Võtame kas või kehalised iseäraldused, mis ju ometi kõige suuremal mõõdul ka hingeelu pääle mõjuvad. Kas võiks mees ematundmusest õieti aru saada, seda nii tunda nagu naine seda tunneb? Ei, sellest teab ja seda võib ainult naine õigelt tunda.

Mehed on ju palju naise hingest kirjutanud ja kõnelnud; igaüks on sellest omal viisil aru saanud, kuid igaüks on selles puudutanud midagi juhuslikku, midagi, mis teamale silma puutus, naise hingele ei ole meie kõigi nende harutuste põhjal tõesti mitte ligemale saanud. See on ka täitsa loomulik. Sagedaste on mehed arusaamatuses naiste ees, nende hingeelu liikumiste ees, nad näevad neis midagi mõistatuslikku. Naiste hinge valitsevad seadused, mis meestele tundmatad on. Ja – kas tunnebki naine iseennast? Ei, ta ei ole nesest isegi veel arusaanud; sest kogu tema mõttekäik on mehelik, on meeste kasvatuse vili. Ja naine ei taha oma õigeid, naiselikka omandusi äratunda või kasvatada: ta näeb neis midagi alaväärtuslist, koguni haavavat. Kas ei tule see sagedaste küllalt ette, et naised üksteisele “naiselikkust” ette heidavad, et nad väga üleolevalt naiseliku mõtlemisviisi pääle vaatavad. Ka niisugused etteheited on ainult meie vale arenemise põhjal kasvanud. Kui mees teinekord naisele naiselikku mõtlemisviisi ette heidab, siis on see ka iseenesest õige imelik, kui aga naine ise seda teeb, siis on see juba lausa enesealandamine, siis on see juba orjatundmus mehelikkuse ees.

Meil, naistel, on palju puudusi.

Paljudes asjades peame endid ümber kasvatama. Meie kõige suurem puudus on aga kahtlemata – meie naiseliku iseteadvuse puudus.

Just nimelt naiselik iseteadvus puudub meil.

Meie hindame endid ainult meeste järel. On mees kuidagi viisi silmapaistev ehk tubli, siis langeb teatud aupaiste ka tema naise pääle, kes iseenest seda sugugi ärateeninud ei tarvitse olla. Meie ehime endid meeste seisuse, teenuste ja nimedega ja selle tõttu kaotame meie iseendid. Meie oleme nii harjunud kõike mehelikku, nende omandusi ja tundmusi, enesele mõõdupuuks tarvitama, et meie naiselikkust otse kardame, temas midagi alaväärtuslikku näeme. Selle harjumise tagajärjel, mis muidugi väliste olude mõjul arenenud, ütleme meie endid iseenesest lahti, kaotame, ei, heidame ära oma kõige väärtuslisema inimlise omanduse – oma isiku, hävitame sellega oma loova jõu ja meist jääb üle ainult mehaniline olevus, kes sõnakuulelikult teiste käskude ja eeskirjade järel käib.

Praegune ajajärk tõendab meile selgemini kui kunagi enne, et kogu meie ühiskondline ja majandusline kord mitte õigel alusel ei ole, et siin mingisugune suur viga peitub. Tarvitseb ainult sõja pääle mõtelda, et aru saada kogu meie korra pankrotist.

Nüüd peaks naine välja astuma.

Ta peaks välja astuma kui naine, ja ka oma sõna kaasa rääkima ilma korra loomises. 

Kuid kas ta saab oma sõnu ütelda, kui ta ise veel ennast leidnud ei ole? – 

Meie oleme kõik liiga kaua juba meeste õpilased olnud, aeg oleks meil juba iseennast tundma õppida. Meie peaks õppima eneses vahet tegema selle vahel, mis meile tõesti omane, mis meile loomulik ja selle vahel, mis ajalooline arenemine ja olud meie pääle sundinud. Meie peaks püüdma eneses just oma naiselikku isikut tundma õppida ja neid arenemise võimalusi, mis selles peituvad; uusi radasid peame meie omale otsima, radasid, kus meie iseseisvalt ja uhkelt iseenese eest väljas oleme, kui naised, kui iseseisvad ja täisväärtuslised isikud, kes kõik seda, mis neis on, tõesti iseeneses leidnud ja iseenese põhjal kasvatanud on. Siis võime meie tõesti loovalt kaasa töötada ühiskondlise korda loomises, siis toome meie sinna tõesti midagi oma, midagi uut. Ja, ma usun, mees tervitab seda uut kaastöötajat suure häämeelega, sest siis leiab ta temas tõeste eneseväärilise isiku, kes ka temale uusi teesid ja võimalusi näitab, sellega koos looks ta meie elule uued, avaramad piirid.

On juba aeg, et meie iseennast ära tunneme, et meie tõesti ennast kasvatama hakkame. Naised ei tohi unustada, et nende iseteadvus ja enese äratundmine möödapääsemata tingimuseks on üleüldises inimesesoo arenemises.

Kirjutis ilmus ajakirja Naiste Töö ja Elu jaanuari numbris 1917. aastal.

Loe lisaks 

Marie Reisik. Naiseõiguslusest. 1913
Marie Reisik. Naisliikumine Eestis. 1926
Vikeraadio programm Eesti lugu Marie Reisikust
Rahvusraamatukogu digiväljaanne Eesti Riigikogu naistest. Marie Reisik
Evelin Tamm. Vaikiv ajastu Eesti naisajaloos kestab. 2013